Ladina keel, kuigi seda peetakse sageli "surnud keeleks", on endiselt Euroopa kultuuri, teaduse, õigusteaduse ja meditsiini vundament. Eesti keelest ladina keelde tõlkimine (eesti-ladina tõlge) on haruldane, kuid äärmiselt nõudlik kunst, mis nõuab sügavat lingvistilist arusaamist mõlemast keelest. Kuigi eesti keel kuulub soome-ugri ja ladina keel indoeuroopa keelkonda, ühendab neid mõlemaid tugev sünteetiline struktuur. Käesolev artikkel käsitleb eesti-ladina tõlkeprotsessi peamisi etappe, grammatilisi erinevusi, tüüpilisi komistuskive ja praktilisi nõuandeid kvaliteetse tulemuse saavutamiseks.
Käändesüsteemide vahelised sillad ja karid
Üks esimesi väljakutseid eesti-ladina tõlkes on käändsüsteemide erinevus. Eesti keeles on teatavasti 14 käänet, mis väljendavad ruumilisi suhteid, aega ja muid grammatilisi seoseid peamiselt lõppude abil. Ladina keeles on käändeid vaid kuus (mõnikord seitse, kui arvestada lokatiivi): nominatiiv, genitiiv, datiiv, akusatiiv, ablatiiv ja vokatiiv.
Tõlkija peab leidma viisi, kuidas eesti keele rikkalikke käänete tähendusi ladina keeles õigesti edasi anda. Näiteks:
- Sise- ja väliskohakäänded: Eesti keele illatiiv (kuhu?), inessiiv (kus?) ja elatiiv (kust?) ning allatiiv, adessiiv ja ablatiiv väljendatakse ladina keeles tavaliselt eessõnade (nt in, ad, ab, ex) ja vastavalt akusatiivi või ablatiivi kombinatsiooniga. Mõnel juhul, eriti linnanimede ja väikeste saarte puhul, kasutatakse ladina keeles eessõnata akusatiivi, ablatiivi või lokatiivi.
- Kaasaütlev (komitatiiv) ja ilmaütlev (abessiiv): Eesti keele kaasaütlev (nt "sõbraga") tõlgitakse ladina keelde ablatiivi abil, sageli eessõnaga cum (nt cum amico). Ilmaütlev kääne ("sõbrata") antakse edasi eessõna sine ja ablatiivi abil (nt sine amico).
- Saav (translatiiv) ja rajav (terminatiiv): Need käänded nõuavad ladina keeles tihti spetsiifilisi konstruktsioone, näiteks sihi või eesmärgi väljendamiseks datiivi (nn dativus finalis) või eessõna ad koos akusatiiviga.
Grammatiline sugu ja artiklite puudumine
Eesti keele kõnelejate jaoks on üks harjumuspäratumaid ladina keele aspekte grammatiline sugu. Eesti keeles puudub grammatiline sugu täielikult – meil on üks asesõna "tema" nii meeste, naiste kui ka asjade kohta. Ladina keeles on aga kolm sugu: meessoost (masculinum), naissoost (femininum) ja kesksoost (neutrum).
Eesti keelest tõlkimisel peab olema äärmiselt tähelepanelik nimisõnade soo määramisel, sest sellest sõltub kõigi nendega seotud omadussõnade, arvsõnade ja osastavate asesõnade vorm. Ladina keeles kehtib range ühildumise reegel: omadussõna peab nimisõnaga ühilduma soos, arvus ja käändes. Kui tõlgitakse eesti keelest lauset nagu "tark naine ja tark mees", muutub omadussõna vorm vastavalt nimisõna soole: femina sapiens et vir sapiens (kus sapiens on ühine vorm, kuid teiste omadussõnade puhul, nagu magnus, oleks see magna femina et magnus vir).
Tegusõnade süsteem ja ajavormide korrelatsioon
Ladina keele verbisüsteem on äärmiselt organiseeritud ja süstemaatiline, kuid erineb oluliselt eesti keele omast. Ladina keeles on neli peamist konjugatsiooni ja verbidel on rikkalik valik ajavorme, kõneviise ning aspekte. Erilist tähelepanu tuleb pöörata järgmistele aspektidele:
Aegade ühilduvus (consecutio temporum): Ladina keeles kehtivad ranged reeglid selle kohta, millist aega peab kasutama kõrvallausetes sõltuvalt pealause verbi ajast. Eesti keeles on kõrvallause ajavormide kasutus palju vabam. Eesti-ladina tõlkija peab analüüsima lause osade vahelist ajalist suhet (kas tegevus kõrvallauses toimub pealause tegevusega samal ajal, enne seda või pärast seda) ning valima vastava konjunktiivi või indikatiivi vormi.
Kõneviisid ja konjunktiiv: Ladina konjunktiiv (coniunctivus) täidab palju laiemat rolli kui eesti keele tingiv kõneviis. Seda kasutatakse soovide, käskude, kahtluste, aga ka puhtalt grammatilistel põhjustel teatud tüüpi kõrvallausetes (nt otstarbe-, tagajärje- ja möönduslausetes). Eesti keele otstarbelause ("Ma teen seda, et sa õpiksid") nõuab ladina keeles konjunktiivi (ut discas).
Sõnajärg ja retooriline stiil
Eesti keele sõnajärg on suhteliselt paindlik, kuid tavaliselt järgitakse SVO (subjekt-verb-objekt) struktuuri. Ladina keel on aga tuntud oma erakordselt vaba sõnajärje poolest, kuna sõnade grammatilised funktsioonid on tänu käände- ja pöördelõppudele alati selged. Klassikalises ladina proosas (eriti Cicero stiilis) paigutatakse verb sageli lause lõppu (SOV struktuur) ja kõige olulisem teave tuuakse lause algusesse.
Tõlkimisel ei tohi eesti keele lauseehitust otse üle kanda. Otsetõlge võib ladina keeles tunduda barbaarne ja ebaloomulik. Selle asemel tuleb lause struktureerida ümber vastavalt ladina perioodi (periodus) reeglitele, kus peamised mõtted ja nende seosed on loogiliselt ja rütmiliselt tasakaalustatud. Tuleb otsustada, kas tõlgitakse klassikalises stiilis (kuldajastu ladina keel) või kasutatakse hoopis hilisemat, näiteks keskaegset või uusaegset teaduslikku ladina keelt, millel on oma spetsiifiline süntaks ja sõnavara.
Praktilised nõuanded edukaks eesti-ladina tõlkeks
Et eesti-ladina tõlkeprojekt oleks edukas ja keeleliselt korrektne, on soovitatav järgida järgmisi põhimõtteid:
- Konteksti ja ajastu määratlemine: Enne tõlkimise alustamist tehke kindlaks, millist ladina keele stiili vajatakse. Kas tai on klassikaline ladina keel (humanistlikud ja akadeemilised tekstid), kiriklik ladina keel (liturgilised tekstid) või teaduslik ladina keel (nt botaanika, zooloogia või meditsiini terminoloogia)? Igal neist on oma terminoloogia ja stiilinormid.
- Sõnaraamatute süstemaatiline ristkasutus: Kuna otseseid mahukaid eesti-ladina veebisõnaraamatuid on vähe, on parim meetod kasutada vahesammuna suuremaid keeli. Kasutage ladina-inglise (nt Lewis & Short) või ladina-saksa sõnaraamatuid. Eestikeelsetest ressurssidest on asendamatu Richard Kleisi "Ladina-eesti sõnaraamat", mis aitab kontrollida ladina sõnade täpseid eestikeelseid vasteid tagasiulatuvalt.
- Tähelepanu neologismidele ja modernsetele mõistetele: Kaasaegsete mõistete (nt "arvuti", "globaliseerumine", "e-riik") tõlkimiseks ladina keelde tuleb toetuda Vatikani ja teiste akadeemiliste ringkondade poolt heaks kiidetud uusaegsele ladina keelele (Neo-Latin). Ärge tuletage sõnu ise, vaid uurige olemasolevaid autoriteetseid neologismide leksikone.
- Teksti rütmi ja vokaalide pikkuse kontroll: Klassikalises ladina keeles on oluline roll vokaalide pikkusel (pikad ja lühikesed vokaalid). Kuigi kirjalikus tekstis pikkusmärke (makroneid) alati ei kasutata, aitab nende tundmine vältida grammatilisi vigu (nt eristada nominatiivi rosa ja ablatiivi rosā).
Kokkuvõtteks võib öelda, et eesti keelest ladina keelde tõlkimine on sügavat intellektuaalset pingutust nõudev ülesanne. See ei ole lihtsalt sõnade asendamine, vaid eesti keele mõttestruktuuride täielik ümbervalamine ladina keele loogikasse ja esteetikasse. Nende kahe keele sünteetilise olemuse mõistmine ja detailidele tähelepanu pööramine tagab tõlke, mis kõlab autentselt ja väärikalt.